Teos on sisuliseks täienduseks 1976. aastal ilmunud «Hõbevalgele».
Autor esitab muinaskreeka teadlase Massalia Pythease uurimisreisi matemaatilise lahenduse ning osutab dokumentaalse esseistika laadis sellest tulenevale järeldustele, mis puudutavad eesti keelt, rahvaluulet ja kombestikku, nende vanimaid kajastusi kirjasõnas ja maakaartidel ning Läänemere ja siseveeteede osa Põhja-Euroopa rahvaste ja kultuuride lähendamisel.
Minu noorpõlves lennutati ilmaruumi esimesed tehiskaaslased,
ja sõnad satelliit, sputnik kodunesid üleöö kõigis maailma keeltes. Kui mingi
äkiline katastroof hävitakski meie kultuuri, suudaksid tuleviku
kultuuriloolased üksi nende kahe sõna varal teha olulisi järeldusi kahekümnenda
sajandi keskpaiga füüsika, keemia, elektroonika ja kommunikatsioonisüsteemide
kohta, järelikult ka oletusi bioloogilise arengu, maailmataju, isegi
luulekujundite suhtes. Seda kõike tingimusel, et suudetakse määrata sõna
tähendus, satelliidi taga peituv sisu. (katkend 17. leheküljelt)
