Loeme nüüd ühiselt üle, kas kõik mehed on koos. Sambliku-Ants, Erast, Karutapja-Harri, Kaardi-Ants ehk geograaf, Anto, Kaarel, Kino-Ants... kaks, kolm, neli... „Kodanikud reisijad! Lennuk number... kuus, seitse... kuidas äkki nii vähe... ah jaa, kaheksas tuleb ummisjalu puhvetist, üheksas olen ju mina ja kümnes asub teele Pamiirist. Loodetavasti leiab Väino meid Kamtšatkal üles, lubasime teda oodata mingi vulkaani lähedal kella kaheksani, kas telegramm ikka läks teele? Kordan: lennuk number...“
„Hakkame astuma?“
Nagu oleks äkki pais läbi murtud saalis tõuseb kiirkõneline pomin. Rida inimesi on salakavalalt ooda- nud seda hetke, et alles nüüd teatada lahkujaile mitmeid tähtsaid asju.
„Aitäh!“
„Sokid on selle sees!“
„Ära muretse!“
„Kraadiklaas päris kindlasti!“
„Ja homme edasi TU-ga?“
„Ei, mitte eriti niiske!“
„Jäta nüüd, kõik vaatavad!“
„Mõne päevaga!“
„Kolm kuud!“
„Ela hästi!“ (katkend 18. leheküljelt)
