Mälu on nagu emamesilane tarus: ema hoiab taru koos, tema kaudu määratlevad ennast ülejäänud mesilased.
Sirp 8. märts 2024
Kust ikkagi pärineb see tarmukas tsitaat? Selle leiab Konstantin Pätsi esimesest väikesest tõlkeraamatust, täpsemalt selle veelgi väiksemast saatesõnast. Pätsi kõige esimeseks tõlkeraamatuks oli käsiraamatuke „Kuidas mesilasi pidada“ (ilmunud Tartus 1897. aastal), autoriks vene keemik Aleksandr Butlerov. See mesilaste pidamise käsiraamat ei ole leidnud peaaegu mingit tähelepanu Pätsi biograafide ja uurijate seas. /---/ Pätsi saatesõna lugejale on kantud tuntavalt südamlikust hoiakust: „.. suvine mesilaste sumisemine andis hoogu ning raamatukene astub eesti keeles armsa sugurahva ette, kelle kasu eest ta nüüd oma kohaselt töötada tahab“. /---/
Ja tegelikult kohtab neid mesilasi, õieti küll mesitarusid, veel ka Viivi Luige romaanis „Seitsmes rahukevad“, kus on kujutatud juba sõjajärgset Eestit. Seal on stseen mesitarudest, millest üks on tühi. Laps näeb taru suudmes sisalikku ja avastab seejärel mesilastest tühjaks jäänud tarust sõjaaegse täägi, salapärase tunnusmärgi tumedast minevikust: ühtepidi on see surma jälg, mesilased on tarus hukka saanud, ent tääk on teistpidi ka tõotus, et õiglus ei ole maailmast kadunud. Kõigile lõigatakse lõpuks nende mõõdu järgi, kõik ootab siin maailmas oma tundi. Romaani lõpus lükkab väike laps keset pakast kaane ühel mesitarul irvakile, ei julge enam koju minna ja leiab aitaja raamatukogust. Selle juhataja viib tüdruku tagasi koju, et mesilastarule kaas uuesti peale panna. Koduteel ütleb ta tüdrukule: „Midagi helendab, helgib ja tuikab kaugete kinkude taga, midagi kutsub ja hüüab ja huikab …“ Need read „Seitsmendas rahukevades“ mõjuvad tagantjärele prohvetlikult – pime okupatsiooniöö oli lõppemas, kergendus, uus aeg juba koitis.
