Päike oli ammu laanepakku laskunud. Õõtsuvad puuoksad riivasid tähti,
ja kevadtaevas kilises kuulmatult.
Ja siiski kuuldavalt
neile kahele Puhmhabemele ja tema väikesele Ladvaleiule.
Nad istusid endiselt ja ikka veel küündimatult kõrgel puuoksal.
Kõrvuti kuuvalges, punased suud palges. (katkend 17. leheküljelt)