Ingomar Vihmari dramatiseering liigub läbi A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ V osa õige kärmesti, eks ka omajagu konspektiivselt, mistõttu algteksti tundmine tuleb tingimata kasuks.
Sirp 23.02.2024
Vihmari lavastus kinnitab, et Tammsaare elutunnetus ja inimesekäsitus ei ole kuidagiviisi aegunud. Kuigi laulud ja mõned üllatused lisavad ulakaid knihve, on lugu vägagi autoritruu. Saab mõelda noortele ja vanadele, inimesele ja jumalale, äraminekutele ja tagasitulekutele. Ja sellele, kuidas miski ei lähe nii, nagu mõtled. Tammsaare on ikka nii üdini oma. Vargamäe puutüvesid, õunapuuõisi ja tuulepuhanguid taas kogedes ei ole me üksteise kõrval kui tundmatu kaubaga täidetud ja naeltega kinni löödud pakk-kastid, vaid uudishimulised inimlapsed. Lootuses, et oskame avada üksteist ka purustamata.
Lavastuse lõpp saabub järsku. Kõik hõikavad Oskarit. On neis hüüetes rohkem ärevust või ühtehoidmist? Küllap mõlemat. Igal juhul kumiseb kaasa romaani eelviimane lause. „Jah, nii see siinilmas on,“ vastas Indrek alistunult, „ikka kannatab kusagil keegi, kui sünnib õnn.“
Loe lähemalt...
