Piret Põldver "Oli see armastus?"

Carolina Pihelgas näitab romaanis „Lõikejoon“, et vägivaldsest suhtest väljaastumiseks on ennekõike vaja muudatust iseendas.

Sirp 9. veebruar 2024

„Lõikejoon“ on Carolina Pihelga teine romaan. Teose peategelane on naine, kes pärast pikaaegset vaimselt vägivaldset suhet püüab end üles ehitada, veetes suve üksinda maamajas. Eemaldumine lähedasest suhtest, isegi kui see on olnud ebatervislik, toob esile terve tundepaketi: viha, hirmu, kurbuse, leina, aga ühel hetkel ka rõõmu, kergenduse ja vabanemise. Pihelga minategelane käibki need rajad läbi veenvalt ja loogiliselt, kuid mis ilukirjanduse puhul tähtsamgi – ka poeetiliselt ja tundlikult, kujundlikult ja nõtkelt. /---/

Pihelga tekstis on sündmusi vähe ja rohkem sisekaemust, poeetiline keel liigub eri tasandite vahel, argisus keerdub kujundiks ja kujund põimib end ümber lihtsa olme. See on see, mida ma armastan kirjanduse juures ja mida pean silmas, kui ütlen, et keel ja poeetika on olulisemad kui lugu. Lugusid on igasuguseid, neid võib jutustada eri viisil, kuid lood, mis on nii tundlikult edasi antud, nagu seda teeb Pihelgas, avardavad tundeelu ja toovad lugejasse midagi uut ja värsket. Pihelgas joonistab tundeid kujundite kaudu: „Tagasi maja poole kõndides võpatan. Üks kuri urahtus. Seal ta ongi, silmad kiiskavad, hambad valendavad. Valmis mind neelama kõige naha ja karvadega. Minu hirm, valmis mind alla kugistama“ (lk 27). Kui kirjandusteoses öeldakse lihtsalt, et „mul on hirm“ või „mul on valus“, siis see on tühi lause, ei anna uut infot, sest lugeja tunneb iseenda hirmu niigi hästi. Aga kui autor loob kujundi, mis hirmu kujutab, siis lugejas sünnib midagi uut ja värsket, midagi, mida seal enne ei olnud, uus kujund või taju – hirm on nagu pimeduses ähvardav oht, millel pole keha, piirjooni, kuid võib iga hetk kallale karata.

Loe lähemalt...