Riksil on küll veidi keeruline kohaneda, kui tema parim sõber vahetab ühel hetkel neid ühendanud saalihoki kunstikooli vastu, kuid ajapikku ta lepib sellega ning õpib tänu Hendriku uuele tutvusringkonnale mõndagi teistsuguse maailmapildiga inimeste kohta.
Tema võrdlemisi selge arusaama elust pöörab aga pea peale Hendriku suur saladus. Rääkimata jätmised löövad poiste vahele sügava kiilu, nii et 18 aastat kestnud sõprus saab läbi.
Aegamööda tekib Riksil aga küsimus, kas tema pettumus ja pahameel ei tule mitte sellest, mis on tema jaoks õige ja vale, vaid rohkem sellest, et pärast kõiki neid aastaid Hendrik teda ikka ei usaldanud. Poiss on korraga sunnitud ausalt otsa vaatama oma senistele hoiakutele ning otsustama, kas tahab, et tema elus oleksid huvitavad ja teda proovile panevad inimesed ning milline inimene ta tegelikult ise olla tahab.
Riks ja Mateo hakkasid naerust niimoodi kõõksuma, et neil mõlemal tulid pisarad silma. Oli Kevin mis ta oli, aga vahepeal oskas ta lihtsalt nii õigesti öelda.
„Mul on nii kõrini teist! Kaduge minema!" näitas klassijuhataja ukse poole ning kui poisid sellele ei reageerinud, lisas:,,Ma mõtlesin seda tõsiselt! Ise saate varsti täisealiseks, peaks nagu suured mehed olema, aga grammigi mõistust pole peas."
„Oot, päriselt või?" kergitas Riks nüüd kulmu. Tal oli üldse tihti raske aru saada, mida klassijuhataja neilt ootab. ,,Hakake astuma, meil pole teie lollusi siin vaja," põrnitses ta oma prillide tagant uksepoolsetes viimastes pinkides istuvaid poisse, kes end siis lõpuks aeglaselt püsti ajasid ja klassist välja loivasid. (katkend 17. leheküljelt)
