Kirjanduselu viimise „sotsialistlikele rööbastele" muutsid ebamugavaks ja tülikaks need vähesed kirjanikud, kes ei võtnud omaks direktiivselt juurutatud loomingumeetodit ja püüdsid kõigele vaatamata säilitada oma loomingulist kreedot. Nad valisid „vaikimise žanri", hakkasid ajakirjanikeks või tõlkisid lastekirjandust. Vaikisid Mandelštam, Pasternak, Ahmatova jt, Zoštšenko püüdis kohaneda, kuid tulemused olid halenaljakad. Oli neid, kellel õnnestus emigreeruda, kuid ka neid, kes pidid minema sunnitöölaagritesse.
Mõned, nagu Bulgakov, uskusid, et „käsikirjad ei põle", ja jätkasid kirjutamist millestki hoolimata. Nad olid veendunud, et järeltulevad põlved loevad nende teoseid.
Selle aja suursaavutusteks olidki tegelikult teosed, mida siis veel ei trükitud ja mis jõudsid lugejate kätte palju aastakümneid hiljem, kas pärast autori surma või juba hoopis teistes oludes (nt Platonovi, Bulgakovi, Solženitsõni jt looming). ("Sissejuhatus")
Sisukord:
Sissejuhatus
A. Platonov
I. Ilf ja J. Petrov
M. Zoštšenko
B. Pasternak
J. Brodski
Kirjanikud türanniast
M. Bulgakov
V. Nabokov
Kokkuvõtvad ülesanded
Käsitletud autorite teoseid eesti keeles
Kasutatud kirjandus
Sõnastik
