Ülefeminiseeritud, -politiseeritud, -estetiseeritud, -reeglistatud ja suukorvistatud maailmas mõjub vrestlingu metsik triangel vabastavalt.
Sirp 22. märts 2024
Kuigi seos spordiga näib olevat ilmne, on mulje siiski petlik. Vrestling on üheaegselt nii teater, tsirkus kui ka kino, mis on end riietanud spordi rõivaisse. Tuginedes Fredric Jamesonile, võiks öelda, et tegu on pastišiga. Pastišš on midagi paroodiasarnast, täpsemalt tühi paroodia, mis varjutab selle, mida imiteerib. /---/
Saalis rullub vaataja ees lahti tõeline narratiiv. Head ja halvad tegelased, konkreetne teema, mitmekülgne faabula, pinge, sõlmitus, lõpplahendus jne – kõik on kenasti olemas. Igal lool on enam või vähem standardiseeritud ülesehitus ja motiivistik, mis teeb mõistmise ja kaasaelamise imelihtsaks. /---/
Oluline on seejuures, et narratiivi genereeritud sisekood ei juhi vrestlereid mitte ainult mängus, vaid teeb seda ka päriselus, sest rolli tuleb täita ka siis, kui etendus on läbi. /---/
Ühesõnaga, vrestling tuletab pidevalt meelde oma tsirkusejuuri ja laadapalagani olemust ega lase end kunagi täiesti tõsiselt võtta. Ja see on tema tugevus, sest ainult tugev naerab enda üle. Vrestling heidab irvitades kinda liigtõsisele argimaailmale, mis on unustanud karnevali, tsirkuse ja bakhanaali. Psühholoog Christopher Dwyeril, kes on määratlenud vrestlingu supermaskuliinse seebiooperina, on tuline õigus. /---/
