Benedict Wells „Hard Land”

Et põgeneda koduste probleemide eest, läheb viieteistaastane Sam suvevaheajaks tööle vanasse kinomajja. Kuid pealtnäha ebahuvitav töö avab talle ukse täiesti uude maailma. Vana tolmune kino ja noored, kes seal töötavad, muudavad tema suve millekski maagiliseks ja meeldejäävaks, julgustades Sami oma turvatsoonist välja astuma. Koos uute sõpradega avastab ta kodulinna saladusi ja, endalegi üllatuseks, ka armastuse. Esimest korda ei tunne ta end üksikuna – viimaks kuulub ta päriselt maailma.

Kuid igas idüllilises mälestuses, igas kuldses minevikuhetkes on mõni plekk, mis meenutab meile, et kõik ei olnud täiuslik. Alati on midagi, mis meist maha jääb ja mida meil ei õnnestu tagasi saada. „Hard Land” viib meid nendesse maagilistesse paikadesse – füüsilistesse ja vaimsetesse –, mis vormivad meie elu ja on igaveseks kirjutatud meie isiklikesse lugudesse. See on lugu suvest, mida ei unustata iial.

Benedict Wells sündis 1984. aastal Münchenis, kolis pärast kooli lõpetamist Berliini ja keskendus kirjutamisele, teenides elatist erinevate juhutöödega. Tema neljas romaan „Üksilduse lõpp” püsis enam kui poolteist aastat Spiegeli menukite edetabelis, pälvis teiste auhindade seas 2016. aastal Euroopa Liidu kirjanduspreemia. „Hard Land” pälvis 2022. aastal Saksa Noortekirjanduse preemia.

Suveõhtu kohta oli üpris jahe, taevas lõputu ja tähti täis. Kuid see ei tähendanud mulle midagi. Ma mõtlesin hoopis, kuidas ema paar aastat tagasi jalgrattaga kaks korda kukkus. Ta tõi põhjenduseks oma kehva nägemise ja lasi uued prillid teha, aga asi ei läinud paremaks. Ja siis lisandusid peapööritus ja peavalud. Nii oli see alanud: kahe süütu kukkumisega. 

Ma kõndisin läbi surnuaia ja otsisin hauakividelt midagi erilist: MARTHA F. SUDEROW, 24. APRILL 1876 1. MÄRTS 1979; saja kahe aastane! Mulle meeldis surnutele lühikesi elulugusid välja mõelda: CARL ROTHENSTEINER, 12. APRILL 1910 - 21. VEEBRUAR 1973: tubli käsitööline, elas üle mitmeid kriise, ei kurtnud kunagi. Kehv pokkerimängija, St. Louis Rams'ide fänn, sõnaaher, vahel nuttis kinos. Äkksurm infarkti tagajärjel, mõni päev enne seda oli ta rääkinud oma pojaga, kellega oli kaksteist aastat olnud vaenujalal... (katkend 17. leheküljelt)