Siis aga kohtab ta Grace Towni, salapärast uut õpilast, kes kannab lohvakaid poisteriideid, kõnnib kepiga, ei tundu end eriti tihti pesevat ja varjab südantlõhestavaid saladusi. Ta pole üldse selline, nagu Henry oma unistuste tüdrukult oodanud oleks, aga kui neid valitakse koos koolilehte toimetama, hakkavad sädemed lendama. Pärast nii pikka ootamist saab Henry lõpuks teada, kui katastroofiline võib olla esimese armastuse teekond ja et mõnikord on just kõrvalepõiked need, mis osutuvad pikas perspektiivis palju olulisemaks.
„Meie keemilised südamed“ on Krystal Sutherlandi suurepärane debüütromaan, mis sisaldab võrdses koguses huumorit ja südamevalu, toob meelde esimese armastuse mõrkjasmagusa õndsuse.
Krystal Sutherland on sündinud ja kasvanud Townsville’is Austraalias, paigas, mis pole kunagi kogenud talve. Pärast seda on ta elanud Sydneys, kus toimetas oma ülikooli üliõpilasajakirja; Amsterdamis, kus töötas väliskorrespondendina; ning Hong Kongis. Tal ei ole lemmikloomi ega lapsi, aga Hollandis oli tal jalgratas Kim Kardashian, kellega oli küll veidi raske läbi saada, kuid kes meeldis talle ikkagi.
„Noh..." ütlesin ma, kuid ei leidnud sõnu, et öelda seda, mida öelda tahtsin. Ma olin üsna arvestatav kirjutaja, aga rääkimine? Helidega? Mis tulevad minu suust? See oli üks igavene nuhtlus.
„Mis noh?"
„Noh, ma polnud seda vestlust nii kaugele ette planeerinud."
„Sa tundud vihane."
„Ma olengi vihane."
„Miks?"
„Sest inimesed töötavad aastaid nagu loomad, et peatoimetaja kohta saada, sina aga hõljud viimase aasta alguses kohale, toimetaja koht kantakse sulle hõbekandikul ette ja sa ütled sellest ära."
„Kas sa töötasid nagu loom?"
„Täiega. Ma olen umbes viieteistkümnendast eluaastast saadik Hinki moosinud ja teeselnud, et olen piinatud teismeline kirjanik, kes suhestub tõeliselt hästi Holden Caulfieldiga." (katkend 17. leheküljelt)