1769. aastal leiab Carl von Linné õpilane Daniel Solander Uus-Meremaalt midagi eriskummalist – niivõrd iseäralike omadustega kivi, et seda tuleb peidus hoida.
Enam kui kakssada aastat pärast Solanderi surma helistab üliõpilasele Ida Nordlundile Nobeli auhinnatseremoonia päeval imelikes asjus tema vanaema Alma. Too palub Idal ühendust võtta Nobeli preemia laureaadi Anatoli Loboviga, et hoolitseda ühe salapärase sisuga laeka eest. Aga toimub midagi jubedat. Peagi mõistab Ida, et laegas on paljude sihtmärk. Ta peab Stockholmist põgenema.
„Neitsikivi“ on kaasakiskuv mänguline põnevik salapärastest keemilistest elementidest, edevatest filmitähtedest, kadunud emast ja lähenevast ökokatastroofist. Raamat on kuueköitelise järjeromaani esimene osa ja räägib kolme põlvkonna naistest – Idast, ema Evast ja vanaema Almast. Neid kõiki ühendab hirmuäratav loodusteaduslik saladus, mille ilmsiks tulek ohustab kogu inimkonda. Selle peadpööritava müsteeriumi suudavad nad lahendada vaid siis, kui üksteist ajas leiavad.
Kuid ega ju ometi välismaalt valeühendus saaks olla?
Siis jõudis see talle kohale.
Riigikood 7... see peab ju olema - tema?
Just nii. Kui Ida oli vajutanud nupule „vasta" ja teatanud oma nime, kuulis ta vanema naise häält, milles ei saanud eksida. Ja kuigi kellraadio näitas 06.18, oli Ida jalamaid üleval.
"Ida, kuidas sul läheb?" kostis Alma hääl rõõmsalt ja ootusärevalt.
"Vabandust, et ma varem ei helistanud. Olen nüüd jälle Moskvas."
"Vanaema! Kus sa oled?"
"Moskvas? Miks sa endast märku pole andnud?"
"Nii palju asju on juhtunud, nii palju asju ühekorraga," vastas Alma. Tema hääles oli midagi, mis oli Idale tuttav.
Midagi ärevat.
"Millal sa koju tuled?"
"Ma ei tea. Pean mõnda aega siin olema. Mul on asju ajada. "See puudutab..." (katkend 17. leheküljelt)
