Lühike traktaat „Luulekunstist“ ehk „Poeetika“ on olnud alates renessansiajast tohutu kultuurilise mõjuga, seda nii kirjanduse ja esteetika ajaloo uurijaile ja teoreetikuile kui ka loomeinimestele-praktikuile. Teose säilinud osa käsitleb eelkõige tragöödiat, kuid selle kõrval ka eepikat; oletatav komöödiale keskendunud teine osa meieni jõudnud ei ole, kuigi on põhjustanud palju spekulatsioone (vrd Umberto Eco „Roosi nimi“). Teosest on pärit paljud tänapäevalgi olulised esteetikamõisted, nagu näiteks „puhastumine“ ehk katarsis, mille täpne tähendus Aristotelesel pakub küll endiselt ainet vaidlusteks.
Eesti keeles avaldati „Luulekunst“ katkendid Richard Kleisi tõlkes „Kreeka kirjanduse antoloogias“ (1964). Eestikeelne tervikteos ilmus 1982. aastal Jaan Undi (1947–2012) tõlkes ajakirjas Keel ja Kirjandus. Teine, parandatud ja täiendatud väljaanne ilmus 2003. aastal eraldi raamatuna. Siinses kolmandas väljaandes on tõlge ja kommentaarid üle kontrollitud ja vajadusel ühtlustatud, kommentaare on vähesel määral täiendatud. Lisatud on viiteid vahepeal ilmunud olulisematele kommentaaridele ja käsitlustele ning varasemast põhjalikum register.
Luulekunstist endast ja tema liikidest, mis võime neist igaühel on, ja sellest, kuidas tuleb lugusid kokku seada, et luuleteos hea oleks, ja veel: kui paljudest ning millistest osadest see koosneb, ning samuti muudestki asjadest, mis sellisesse uurimusse kuuluvad - sellest rääkigem, alustades, nagu on loomulik, kõigepealt põhialustest. (katkend teose algusest)
