„Onu Moritza sõnaraamatut“ võib nimetada ilukirjanduslik-dokumentaalseks fiktsiooniks, milles segunevad reaalsus ja väljamõeldis. Tegemist on David Vseviovi perekonnasõbra „onu Moritza“ koostatud ning juhuslikult ja tagantjärele autori kätte sattunud niinimetatud sõnaraamatuga, mille eesmärgiks oli jagada Davidile õpetussõnu ja tegutsemisjuhendeid tulevikuks. Millistest valikutest „onu Moritz“ seejuures lähtus, on raske öelda, kuid valdavalt on tema õpetussõnade aluseks isiklikud läbielamised ja kogemused. Need läbielamised ja kogemused moodustavadki raamatu mitmekümnest loost koosneva paleti.
AbituuriumAbituuriumini on sul veel palju aega. Aga kõigepealt: mis asi on abituurium. See on jõudmine kooli viimasesse klassi. Kas see on oluline? Minu arvates vägagi. Ja kaugeltki mitte seetõttu, et abituuriumisse jõudmine tähendab mingis mõttes finišijoont. Kuigi nii seda sageli mõistetakse. Tegelikult on abituurium eellugu tegelikule algusele. See oleks nagu tundmatu korteri esik. Sa astud sisse, aga ei ole veel sees. Abituurium on ikkagi seotud eelnevaga, aga mitte järgnevaga. See arutluskäik võib paista sulle liiga keeruline. Kuid mõtle malele: sa tõstad etturi, kuid mõtled juba ratsukäigule. Nii ka mina ma tahan sulle avada abituuriumi olemuse, aga mõtlen juba ratsukäigule. (katkend 17. leheküljelt)
