Fredrik Backman "Mees nimega Ove"

Ove on 59-aastane mees. Ta sõidab Saabiga. Inimesed peavad teda kurjaks, sest ta ei käi kogu aeg ringi, suu kõrvuni, tal on raudsed põhimõtted ja ta sekkub alati, kui näeb kusagil korralagedust. Paraku näebki ta oma hommikusel ringkäigul kodukvartalis alati korralagedust: valesti pargitud autosid ja jalgrattaid, valesti sorteeritud jäätmeid ja muud säärast.

Toriseva pedandi okkalise koore all peitub sügav kurbus ja elutüdimus. Ove valmistub eluga lõpparvet tegema, aga iroonilisel saatusel on teised plaanid. Ühel päeval kolib vastasmajja uus tüütu ja saamatu perekond, kes lõhub autoga tagurdades Ove postkasti. Nii saab alguse naljakas ja südamlik lugu, mis räägib muu hulgas kvaliteetsete tööriistade väärtusest, erakordselt visast kassist, ootamatust sõprusest, eluaegsest armastusest ja haagisega tagurdamise peenest kunstist.

Elutoa põrandal seisab Ove väike tarvilike asjade kast. Niimoodi ongi see majapidamine jaotatud. Kõik Ove naise ostetud asjad on „ilusad" või „mõnusad". Kõik Ove ostetud asjad on tarvilikud. Asjad, millel on funktsioon. Ta hoiab neid kahes kastis: suures ja väikeses tarvilike asjade kastis. Praegu on tal välja võetud väike. Seal on kruvid ja naelad ja padrunvõtmed ja muud säärased asjad. Nüüdsel ajal koguvad inimesed ainult mõttetut träni. Neil on kakskümmend paari kingi, aga nad ei tea kunagi, kus kingalusikas on. Maja on täis mikrolaineahje ja lameda ekraaniga televiisoreid, aga korralikku betoonitüüblit nad ei leiaks, isegi kui keegi neile vaibanoa kõrile paneks. (katkend 17. leheküljelt)