16/12/2024

Jo Nesbo "Poeg"

Sonny Lofthus, kunagine klassi priimus ja helge tulevikuga maadleja, on vanglas veetnud kõik oma täiskasvanuelu kaksteist aastat, kandes karistust teiste kurjategijate pattude eest. Kinnipeetavad käivad sellele salapärasele ja vaikivale heroiinisõltlasest üksiklasele pihtimas. Kuni ülestunnistus Sonny isa, legendaarse politseiniku surma kohta muudab kõikide tegelaste elu jäädavalt. 

Sonny isiklik ristiretk Oslo kireval kriminaalmaastikul on pöörde- ja detailirohke ning pinge püsib viimaste lehekülgedeni. See on mitmetasandiline lugu korruptsioonist, armastusest, sõltuvusest, õiglusest, kättemaksust ja usust, aga muidugi mitte ainult.

„Poega“ on nimetatud Skandinaavia „The Wire’iks“, kus Oslo muutub nauditavalt paheliseks Sin City laadseks noir-muinasjutumaaks. „Poeg“ on Nesbø šedööver, millega autor avardab, nagu tal ikka kombeks, kriminaalromaani piire.

Vanglahoone oli kahekorruseline, liftita. Sest liftid tähendasid liftišahte, mis omakorda tähendas võimalikke põgenemisteid, ning need tulnuks tulekahju korral sulgeda. Ja tulekahju ning sellega kaasnev kaootiline evakuatsioon oli vaid üks kinnipeetavate võimalikest põgenemisviisidest. Samal põhjusel olid kõik elektrijuhtmed, kaitsekilbid ja veetorud kinnipeetavatele ligipääsmatud, kas hoone välisküljele viidud või seintesse müüritud. Siin oli kõige peale mõeldud. Tema oli kõige peale mõelnud. Ta oli nõu pidanud arhitektide ja rahvusvaheliste vanglaekspertidega, kui nad Riiki kavandasid. Jah, eeskujuks oli olnud Lenzburgi vangla Šveitsis Aargau kantonis, hüpermodernne, ent lihtne, rõhuasetus pigem turvalisusel ja efektiivsusel kui mugavusel. Aga Riigi looja oli tema, Arild Franck. Riik oli Arild Franck ja Arild Franck oli Riik. (katkend 17. leheküljelt)