Teose eest sai J. Swift honorariks 200 naela. Tõenäoliselt oli see ainus kord, kui ta oma teose eest raha sai ja raha küsis, kuigi paljudel ta kirjutistel oli suur menu. Raamat ilmus kirjastaja tutvustava eessõnaga Gulliveri kohta, mille lugeja ka käesolevast tõlkest leiab.
Mõnedki lugejad kaldusid uskuma Gulliveri fantastilisi seiklusi. Maakera polnud tollal kaugeltki nii läbiuuritud kui praegu ja bioloogiagi oli veel lapsekingades. Pealegi polnud seni keegi nii süstemaatiliselt kirjeldanud fantastilisi maid, otsekui politseile aruannet esitades. (Leo Anvelti järelsõnast)
Juba mitme tunni jooksul olid mind üliväga rõhunud teatud loomulikud vajadused; see polnud ka ime, sest peaaegu kaks päeva oli möödunud sellest, kui end viimati kergendasin. Olin suures kimbatuses häda ja häbi vahel. Parimaks pääseteeks, mis mulle pähe tuli, oli majja roomata, - seda ma siis tegingi. Sulgenud värava enda järel, läksin nii kaugele, kui kett lubas, ning vabastasin oma keha sellest tülikast koormast. Aga see oli ka ainus kord, mil ma patustasin nii ebapuhta toiminguga, mida avameelne lugeja loodetavasti vabandab, kui ta on põhjalikult ning erapooletult läbi mõelnud minu seisukorra ja kimbatuse, milles viibisin. Hiljem oli mul järjekindlalt kombeks õiendada seda toimingut kohe, kui magamast tõusin, väljas, nii kaugel, kui mu kett ulatus. Igal hommikul, enne kui külastajad saabusid, kandsid kaks selleks määratud sulast hoolt selle sündsustunnet riivava aine äravedamise eest kärudel. (katkend 17. leheküljelt)