„Lohejooksjaga“ ülemaailmse kuulsuse saavutanud Khaled Hosseini teine romaan „Tuhat hiilgavat päikest“ on ühtaegu tema sünnimaa Afganistani ajaloo kolme aastakümne kroonika ning hingesügavusi raputav lugu perekonnast ja sõprusest. See romaan räägib halastamatutest aegadest, vastu kõiki ootusi sündivatest tunnetest ning armastusest, mis ei hävi iial.
Khaled Hosseini sündis 1965. aastal Kabulis. 1980. aastal, mil Afganistanis toimusid pöördelised sündmused, otsis Hosseini perekond poliitilist varjupaika USAs ning sama aasta septembris koliski perekond Californiasse. Seal omandas tulevane menukirjanik aastaid hiljem arstikraadi. Aastatel 1996–2004 töötaski Hosseini arstina. 2003. aastal külastas Hossenini pärast pikki aastaid taas Afganistani ning sai inspiratsiooni romaani „Tuhat hiilgavat päikest“ kirjutamiseks.
Tema kaht esimest raamatut on kogu maailmas müüdud üle 38 miljoni eksemplari.
Käru käuksumine tiris Mariami ja Nana õue. Mariamile jäi igaveseks meelde, kuidas Nana moonapäeval välja nägi: pikk kondine paljaste jalgadega naine, kes nõjatus vastu uksepiita, laisk silm pilukile tõmmatud, käsivarred trotslikult ja pilkavalt vaheliti. Nana lühikeseks pügatud, päikesest valgustatud juuksed olid alati katmata ja kammimata. Ta kandis kurguni kinni nööbitud halvasti istuvat halli särki. Taskud olid täidetud kreeka pähkli suuruste kividega.
Poisid istusid oja ääres ja ootasid, kuni Mariam ja Nana moona kolba'sse toimetasid. Neil oli piisavalt oidu mitte minna lähemale kui kolmkümmend meetrit, kuigi Nana sihtis kehvalt ja suurem osa kive maandus sihtpunktidest kõvasti eespool. Nana lõugas riisikotte tuppa tassides poiste peale ja sõimas neid sõnadega, millest Mariam aru ei saanud. Nana sajatas poiste emasid, tegi nende poole vihast tulvil näomoonutusi. Poisid ei vastanud solvangutele kordagi omapoolsete solvangutega. (katkend 17. leheküljelt)
