Sedapuhku on aga tehtud valearvestus, sest Reacher pole kindlasti mees, kes laseks end süüdi lavastada. Seda enam, et tapetuks osutub tema enda vend Joe, keda ta pole seitse aastat näinud. Ja Joe pole sugugi ainus tapetu. Loomulikult ei tule enam kõne allagi, et Jack Reacher linnakesest lahkuks.
Igatahes ei lahku ta enne, kui on teada saanud, kes ta venna tappis ning milliseid hämaraid asju linna süütuilmelise pealispinna all aetakse.
„Tapamaja“ on Lee Childi fenomenaalse Jack Reacheri menusarja esimene raamat. See tutvustab lugejale Reacherit, kindla elupaigata sitket endist sõjaväepolitseinikku. Õppinud sõjaväes kiiresti mõtlema ja veel kiiremini tegutsema, on ta karmide aegade ideaalne action-kangelane.
Ma nägin, kuidas politseiautod söögikoha ette kruusaplatsile keerasid. Nad sõitsid kiiresti ja peatusid kruusa krudinal. Vilkurid keerlesid ja sähvisid. Aknal vihmapiiskade sees vilkus punane ja sinine valgus. Autode uksed paisati lahti, politseinikud hüppasid välja. Mõlemast autost tuli välja kaks politseinikku, relvad laskevalmis. Kaks revolvrit, kaks pumppüssi tõsine asi. Üks revolvri- ja üks püssimees jooksid söökla taha. Teine revolver ja püss tormasid ukse juurde.
Mina lihtsalt istusin ja vaatasin. Ma teadsin, kes söögikohas on. Kokk, kes oli köögis. Kaks ettekandjat. Kaks vanameest. Ja mina. See operatsioon oli minu pärast. Mina olin olnud siin linnas vähem kui pool tundi. Ülejäänud viis olid olnud siin tõenäoliselt kogu oma elu. Kui nendega oleks mingi probleem olnud, oleks üksainus häbelik seersant jalgu lohistades sisse astunud. Ta oleks vabandanud. Ta oleks rääkinud pominal. Ta oleks palunud jaoskonda tulla. Nii et kõik see raskerelvastus ja jooksmine ei olnud kohalike pärast. (katkend 19. leheküljelt, sest 17. leheküljel teksti polnud)
