Kust on tekkinud sügavalt juurdunud
idee, et ainus viis edu saavutada on püüelda täiuslikkuse poole?
Täiuseiha vaatab meile vastu reklaamidest, filmidest ja sotsiaalmeediast
ning on paraku kandunud üle ka päris ellu: akadeemilise edu kultus,
iluideaalid, lapsevanemate surve teha kõike „õigesti“, auahnust õhutav
töökultuur jne. Mida rohkem näiliselt ideaalset elu enda ümber näeme,
seda enam veendume, et oleme ka ise õnnelikud ja edukad vaid siis, kui
saavutame endale seatud ideaalid. Päriselt toob taoline kollektiivne
hoiak aga kaasa ebakindluse ja pideva rahulolematuse: alati jääb midagi
puudu. Põlgame iseenda puudusi, seda, mis teeb meist inimesed. Kuidas
leppida ebatäiuslikkusega ja elada iseendaga rahujalal?
Raamatu
autor Thomas Curran, samuti hingelt perfektsionist, on selle teekonna
läbi teinud ja teab, et perfektsionism ei ole muud kui paradoks, saades
ajapikku paljude meie hädade allikaks. Ühena vähestest maailmas on ta
teemat ülikooliprofessori rollis süvitsi uurinud ning selgitab, kust
täiuseihalus alguse saab, miks see on negatiivne mõtteviis ja kuidas
võiks kultuuriruum areneda paremuse poole, kui lubame endil käiku
aeglustada, tagasi minna või lausa ebaõnnestuda.
