Ungari kirjanik Péter Nádas (snd 1942) pani oma kirjanduslikule debüüdile „Piibel“ punkti 1962. aasta teisel jõulupühal vaevalt kahekümneaastasena. Väljakutsuvalt pealkirjastatud jutustus koondab terve rea teemasid, motiive, intriige ja kirgi, mida autor on järgnevate aastakümnete jooksul üha uuesti läbi kirjutanud, ning on ilmselt parim sissejuhatus Nádasi kavalasse romaanimaailma.
Mind saadeti aeda, et näitaksin talle ka seal kõik ette. Olin selle üle niivõrd uhke, et muutsin isegi oma kehahoiakut. Murdsin peenikese vitsa ja tagusin sellega endale vastu jalga, nagu oleks see ratsapiits. Szidike sinatas mind. See mõjus solvavalt. Nähvasin vastu, et nii võimatut nime, nagu tal on, pole ma veel kunagi kuulnud. Kuid oodatud mõju jäi tulemata. Szidike selgitas mulle, et nende suguvõsas kutsutakse kõiki tüdrukuid Szidóniateks ja et see on nende külas väga tavaline nimi.
Niimoodi ma meie suhet küll ei kujutlenud. Ta proovis mul isegi käest kinni võtta. Aga see katse kukkus läbi, sest jooksin punase šlakiga aiateel tal eest ära. Ta võttis end mulle kannule. Arvas, et tahan kulli mängida. Minu tuimast näost pidi ta kiiresti taipama, et ma ei pea teda oma mängukaaslaseks. (katkend 17. leheküljelt)
