Noore autori esikkogu on varjundirikas, luulekujundid ja assotsiatsioonid on julged, äravahetamatud, tema maailmanägemist võiks nimetada lüüriliselt julmaks.
Valeeria! Kylm kevad lõdiseden
me mantleid lehvitab kui lippe.
Kontuurid lõikuvad nii selgelt silma
ja läbi liivatuisu mäkke omi lippe
veab vaikiden töörahva kompanii.
Nõtk taevaredel tuulde takerduden
sääl särab päikesega võidu.
Kuid kõvemini hoiad sa mu käest
Valeeria, kus on me riik ja linn,
kylm kevad päiksekopikaga, mis
on jagamatu nagu odav aatom
ja igavene - kivi, jahe, valge. (luuletus 17. leheküljelt)