André Gide (1869-1951) oli oma eluajal tuntumaid prantsuse kirjanikke. Filosoofilise enesevaatlejana eitab ta kõiki indiviidi ahistavaid poliitilisi institutsioone ja moraalinorme. Tema loomingu vaimukas satiir ja impressionistlik meeleolukus on jätnud oma jälje nüüdisproosa arengusse. Nobeli auhinna pälvis André Gide 1947. aastal.
„Kitsas uks“ (1909) kuulub tema proosaloomingu algperioodi, ja kui seni oli André Gide oma loomingut ainult oma kulu kirjadega avaldanud, siis „Kitsas uks“ osutus väga menukaks, ja seda lugu kahe noore inimese armastusest, mille voorusepüüdlused karile viivad, peetakse seniajani A. Gide'i kõige õnnestunumaks teoseks.
„Valerahategijad“, mida autor ise ainsana oma teostest on romaaniks nimetanud, kujutab endast nii-öelda romaani romaanis - selle üks peategelasi, kirjanik Édouard kirjutabki romaani pealkirjaga „Valerahategijad“ ning võtab kokku André Gide'i eetilised ja esteetilised tõekspidamised, käsitledes valeraha olemust hoopis laiemas, ühiskondlikus ja üldinimlikus mõttes.
1946. aastal ilmus „Theseus“, kirjaniku viimane suurem teos, mida võib pidada tema vaimseks testamendiks.
