Igal ajastul on oma tondilood. Tondidki vananevad ja lähevad moest. Ja enamasti ei jää õudusromaanide autorid kirjanduslukku püsima.
Mary Shelley «Frankensteinil» oli rohkem õnne. Kirjutatud gooti õudusromaanide vaimus – «et lugeja pelgaks tagasi vaadata, et veri ta soontes tarretaks», nagu märgib autor eessõnas –, sai teosest ometigi midagi rohkemat: enese teadmata pani autor aluse uuele žanrile. «Frankensteinil» õnnestus olla maailma esimene avaldatud teaduslik-fantastiline romaan.
See räägib loo noorest Victor Frankensteinist, kes loob ebatavalise teaduseksperimendi käigus hirmsa, kuid samas aruka koletise. Koletis, pettudes teda ümbritsevas maailmas, tahab kätte maksta oma loojale, keda peab enda kannatuste põhjustajaks. Algab lõputut ebaõnne täis teekond…
Ajaproovile
vastu pidanud teos kannab edasi ideed, et kõik koletised pole sündinud
koletistena ning et oma tegude eest tuleb vastutust võtta.
