Autor on saanud inspiratsiooni isiklikest Tartu-mälestustest ja vanadest pärimustest, mida Soomaa kandi elanike kohta erinevatel aegadel kogutud on.
Küsisin Feliksilt, et kas nonde kaduma jäänud pärimusekogujate puhul siis tõesti midagi ei leitud, isegi mitte üht riidehilpugi mitte. Mehe nägu tardus veidrasse grimassi ning ma ei saanud aru, kas ta kogus sel moel mõtteid või mõjus küsimus talle ärritavalt.
„Leiti, leiti... Jah, muidugi. Üleriided ja matkakotid peaaegu kogu varustusega leiti, kuid selgust ei toonud see mitte vähematki. Olen vahepealsete aastate jooksul korduvalt seda enda käest küsinud ja mõelnud, et... kellelegi ehk, kes seal elas, ei meeldinud see, mida need vanade lugude kogujad nägid ja pildistasid või millele peale sattusid. Võib-olla on olemas selliseid asju, mida on targem mitte üles kaevata, millel tuleb lasta lihtsalt olla."
Feliks oli rääkimise ajal kuidagi kühmu tõmbunud, ta nagu ei rääkinudki enam minuga, vaid rohkem endaga.
„Ega sa ei taha ometi öelda, et mõni... kes nad nüüd olidki, et mõni nende järeltulijate seast võib veel elus olla?“ küsisin imestunult.
"Jah, tahan küll," noogutas ta seepeale närviliselt.
