"Isade ja poegade" peategelane on meditsiinitudeng Jevgeni Bazarov oma sõbra, äsja Peterburi Ülikooli lõpetanud Arkadi Kirsanoviga. Uuendusmeelsetele noortele ehk poegadele vastandub ortodoksne vanem põlvkond ehk isad, keda esindavad mõisnik Nikolai Kirsanov ja tema vend Pavel ning jumalale ja pojale pühendunud erruläinud sõjaväekirurg, orjapidajast mõisnik Vassili Bazarov.
Romaan algab rõõmsa, kuid samas nukra ootusega - kolkamõisnik Kirsanov ootab koju oma poega ja tema sõpra - ning lõpeb südantlõhestava stseeniga, kus kaks vanainimest tulevad poja hauale.
Ühes Venemaa kauges nurgakeses on väike külakalmistu. Nagu peaaegu kõik mele surnuaiad, nõnda pakub ka see kurba pilti, seda ümbritsevad kraavid on ammulima umbe kasvanud, hallid puuristid on viltu vajunud, kiviplaadid on kõlk paigast ära, justkui oleks keegi neid altpoolt tõuganud...
Suurvene igatsus ja nukrus: vanad jäävad lagunevatele külakalmistutele, noored lähevad välismaale. Just nagu praegugi.
