Visandlikes ülestähendustes kohtume talupoegade, maahärrade, kubjaste, kaupmeeste ja paljude teiste värvikate tegelastega, kelle palgeilt peegeldub vastu meie endi inimlikkus kogu selle argisuses ja kentsakuses, õilsuses ja brutaalsuses, õrnuses ja julmuses.
„Küti kirjade“ lummavalt nostalgiline stiil, osav karakteriseering ja feodalismi traagikat lähedalt vaatlev sisu paelus 1852. aastal ilmudes nii laiemat publikut kui ka ka Venemaa tolleaegseid mõjuisikuid ning aitas kaasa pärisorjuse kaotamisele riigis 1861. aastal.
Sellega astus euroopalikult
meelestatud ja pikalt eksiilis elanud Turgenev ühe sammu lähemale oma
südamesoovi ja missiooni täitmisele: tuua Tsaari-Venemaal rõhututele
leevendust. Harvad on teosed, mis on ühelt poolt saanud maiuspalaks
kirjandusgurmaanidele ja teisalt puhunud tormituult ühiskondlike
muudatuste purjedesse.
