Leida Kibuvits "Lepatriinupunane"

Kibuvitsa juttude omapära seisneb eelkõige tegelastüüpides. Kõige sagedamini esineb tema lühiproosas veidrik, vahel lausa groteskne tüüp, nagu Harak-Mihkel, vend Rist või Boorvaseliini-Helmi käesolevas valimikus. Teine iseloomulik tegelane on rõõmsameelne, elu ainelisest küljest vähe hooliv kunstikalduvustega tüüp, keda puhtal kujul esindab vend Room. Selles autori meelistüübis võib ära tunda tema alter ego. Nimetatud kaks tüüpi on mõnigi kord teineteisele otseselt vastandatud - nõnda Rist ja Rõõm ning „Medaljoni“ peategelased. /---/

 Veel on Kibuvitsa loomingule iseloomulik huumor. Ta viljeleb nii situatsiooni- kui ka sõnakoomikat ja jutustab üldse muhedalt viimase esinduslikemaks näiteks võiks olla „Sipelgaõli“. Tema meeliskangelane propageerib rõõmsameelsust, hoogne ja rõõmsameelne on enamasti kogu elukujutus. (Linda Uustalu järelsõnast)

Novellikogus on järgmised novellid:
"Lugu Püha Gertrudi säilmetest"
"Boorvaseliini-Helmi viimne armastus"
"Rist jaa Rõõm"
"Harak-Mihkel"
"Sipelgaõli"
"Lepatriinupunane"
"Viimsed võõrad suled"
"Väike kivi"
"Medaljon"
"Teine tee"
"Punane liilia"
"Julge mees - kaks korda..."