 |
| Novelliauhinna üleandmine 2018 |
Rahvast üha kogunes suure, kirjadega kivi ümber. Kruusatee äär oli tihedalt autosid täis, enamik „Žigulid” nagu meil, mõned „Mossed”, ümmargune „Saab”, üks valge „Fiat” ja üks must „Volga”. Vaatasin inimesi, triibuseelikutes naisi, paljudel olid lapsed kaasas, isegi imikud. Õhus oli ärevust. Varemete ümbert oli hein värskelt niidetud ja samas kinni tallatud. Püüdsin inimsummast eemale saada ja komistasin peaaegu kohe samblaga kattunud vundamendikivide otsa. See koht meenutas millegagi teisi unustatud ja hüljatud paiku lähikonnas, halle, pooleldi maasse vajunud palke, varemeid jaheda oja ääres, kuhu me emaga igal suvel võtsime ette ränga retke üle võsastunud metsaheinamaade. Me käisime korjamas puhtaid pärnaõisi vee kohale sirutuvatelt vanadelt pärnadelt. Kord sügisel, kui kahlasime koos õde Annekesega, seeneämbrid käes, läbi kohati kaelani ulatuva nõgesevälja, jõudsime pika maja juurde. See sissevajunud laastukatusega hoone oli nagu murtud selgrooga hall loom. Läbi katkiste ruutude püüdsime vaadata tumedatesse tühjadesse tubadesse. Maja oli inimesed välja sülitanud. Julgemata ukseaugust sisse astuda, jälgisime end räästa all vastu majaseina surudes, kuidas sügisene vihm kõdundab tilk-tilgalt tumedat nikerdustega kummutit. Akna all seisis pruun laud, laual määndunud linal paksu põhjaga kõrge pudel, kõrval kandiline klaas. Keegi oleks nagu äsja joonud janu täis, asetanud klaasi lauale ja lahkunud. Siis kaikus üle laia nõgesevälja isa vali bariton. Me pistsime kergendust tundes jooksu, peaaegu tühjad ämbrid laperdamas. Maja lõhutud silmade ebamugav pilk kiirustas meid tagant.
Loe edasi...
