Romaan käsitleb erakliku natuuri õpingu- ja pagulasteed läbi Euroopale saatusraskete aastakümnete enne ja pärast Teist maailmasõda. Romaan on tuntavalt autobiograafiline.
Tööinimesed on kõik juba kodus. Hooviväravais seisab mehi ja naisi, poisse ja tüdrukuid lõõpimas ja jutlemas. Eriti katsutakse oma naljasid heita möödujate kulul. Alateadlikult on neil see tunne, et istujal või seisjal on kindlam ja vabam olla, ta on üle sellest, kes tema eest peab mööduma. Kui alandatud ja naeruväärne inimene ka oleks, õhtuti, seistes hooviväravas oma maja rahvaga, kellega ta tunneb end ühe tervikuna, naudib ta julmalt üleolu nende üle, kes temast peavad mööduma, kes on üksinda, ilma omataoliste seltsita. Iga ta liigutuse, iga joonekese, iga ta riidehilbu külge kleepub jõhkralt hulk uudishimulisi silmi. Õhtul teeb igaüks teise kulul tasa, mis päev talle võlgu jäi. (lõik raamatu 17. leheküljelt)
