Reed Morn elas teadliku marginaali ja suure eluüksiklasena, nagu on märkinud ka Tiit Hennoste oma artiklis ,,Pagulaskirjanduse(st) kirjutamise valu ja vaev". Üksilduse nauding ja süvavaimsuse igatsus ongi Morni loomingu põhi ja selgitus. Tema kirjutatu on ikka sedavõrd ekstraordinaarne, et Morni teostele pole lihtne lugejat leida.
Üldistavalt väidaks, et kirjandus põhimõttel intellektuaalsus contra argielu võiks sobida enam emantsipeerunumale lugejale. Reed Morni huvi budismi ja selle filosoofia vastu, suur eruditsioon (viited nt. Rilkele ja D'Annunziole) ning täna võõravõitu keelekasutus vajavad kohanemisaega. Ka võib sagedane vaimse õpetaja otsing, guruihalus, mõjuda eesti kirjanduse kontekstis ootamatult.
Igatahes midagi müstilist, kohati isegi tumemeelselt arusaamatut kõrgub tema tekstide kohal, millele pole võimalik lihtsat seletust leida.Kogu sisaldab novelle
"Prints"
"Kauguse vang"
"Don Unico"
"Andke keisrile mis keisri ja Jumalale mis Jumala"
"Õde Marga saatuslik suvi"
"Miks olen ma siin?"
"Üks päev"
"Püha Bürokratiuse klambrid"
"Külastus"
"Pealkirjata novell"
