„Uksest välja astunud, jalutas ta mõned meetrid ja jäi siis seisma. Ta
ei teadnud, kuhu minna edasi. Kas tõesti tuleb minna koju? Ometi on veel
nii vara, nii hirmus vara… Juhtuks ometi midagi!“
Ja siis hakkabki juhtuma…
Lõik 17. leheküljelt: "Viimasel
ajal aga ei saanud ta enam üldse tööd teha, valud olid niivõrd suured.
Kusjuures paha on see, et viimane atakk tabas isa just siis, kui ta oli
ennast jälle laiali laotanud, nii umbes kümne ruutmeetri suuruseks
palakaks, kuid tagasi kokku tõmbuda ei lubanud teda enam tervislik
seisund. Arst ütles, et siseorganid on muutunud niivõrd pudedaks ja
kondid on sedavõrd lontis, et igasugune olukorra muudatus võib mõjuda
saatuslikult. Tegelikult mõtlen ma, et oleksin pidanud teid juba ette
hoiatama, et isa on hetkel kodus nii-öelda väljaveninud olekus, mitte
tavamõõtmetes. Võib-olla on teil ebamugav temaga sel kujul suhelda?"
