Romaani üheks keskseks tegelaseks on noor näitleja ja tantsija Erika Tetzky, kes tegi tähelennu teatritaevasse, kuid see katkes ta varase surma tõttu.
Kivirähki romaan on ühtaegu kurb ja naljakas ning ülistab kunsti ja teatrit, näidates, et just nende kaudu on võimalik ületada surma.
"Kivirähk on tabanud midagi olulist meie teatriloost. Midagi just sellest tabamatust hingusest, mis üht teatriajastut kandnud. Üks aeg saab ümber, asjaarmastajate, Suurte Diletantide ja ebakindlalt boheemliku, kuid ehtsa mängurõõmu aeg. Alustajate aeg." (Lea Tormis)
Lõik 17. leheküljelt: "Aga enne kui ma üldse Estonia nimegi kuulda sain, veel vähem tohtisin teda omaks nimetada, kulges minu elu tavapärast rada mööda, justkui jõkke kukkunud pilpal, mida vesi aegamisi ja laisalt mere poole kannab nagu kõiki teisigi tema sisse pudenud tükikesi, lubades neil aeg-ajalt mõne veetaime taha takerduda, siis aga jälle edasi tõugates, aga ikka samas sängis, vääramatu lõpu poole. Asusin Tallinnas tööle lukksepana, isalt päritud osavad käed tegid selle ameti lihtsaks ning nii näis minu saatus otsustatud olevat. Kooliajal mängitud päkapiku roll tundus jäävat esimeseks ja viimaseks ülesastumiseks teatripüünel."
