«Maailma otsas» on kui kirjanduslik Xanax (TM), mis separeerib sind pärismaailmast ja mähib mõnusasse virtuaalsesse vatti. Ükski Kivirähki raamatu tegelastest neid veidraid võõrsõnu muidugi ei kasuta. Nad on normaalsed inimesed, kelle tõmbepunkt on Opossumi-nimeline kõrts (suletakse õhtul kell seitse), kus aeg-ajalt kann õlut ja kiluvõileib võtta. Ja suurt muud nendega midagi ei juhtugi. Ei mõrvamüsteeriume, armulugusid ega miskit muud, mida te võiksite kirjaniku fantaasialt nõuda.
Siiski,
reaseebikas on intriigid, heade ja pahade võitlus. Kivirähk kummutab
kirjandusteadlaste väite, et ilma intriigita pole lugu. On küll ja veel.
Terve raamatu – romaaniks neid 400 lehekülge pidama ei peaks – vältel
ei toimu tegelastes mingit arengut. Staatilised tüübid, väikekodanlased
nagu sina ja mina. Aeg-ajalt tekib mõnes neis kihk midagi muuta, reisida
maailma otsa, aga kohe saavad nad aru, et kõige mõnusam oleks ikka, kui
hommikuks koju saab. Tegelasi on Kivirähkil palju ja mul läksid nad
vahel segi. Unustasin ära, milline naine on Reinul ja millega täpselt
Vooremäe, Eevald või Tõnu tegelesid. (Henrik Alla "Väga hea väga igav raamat" Postimees 30.04.2013)
