Kirjanik seab kahtluse alla tavapärase arusaama, et inimene on loomult hea ja mõistlik, luues oma jutustuses põrandaaluse kui antikangelase portree, kelle käitumist juhivad sageli kummastavalt irratsionaalsed tungid ja jõud.
1864. aastal kirjutatud jutustus „Ülestähendusi põranda alt“ on märgiline ka seetõttu, et selles on eos paljud kirjaniku hilisema loomingu põhiideed ja -teemad.
Lõik 17. leheküljelt: "Ma kannatasin tõepoolest, härrased, uskuge mind. Südamepõhjas ehk ei usugi hästi, et kannatad, naer tükib peale, aga kannatad ometi, tõeliselt, kõige tõsisemal moel; piinled armukadeduse käes, lähed endast välja... Ja seda kõike igavusest, härrased, puhtast igavusest; inertsus tahab muidu ära tappa. Sest teadvuse otsene, seaduspärane, vahetu vili on ju inertsus, see on teadlik käed-rüpes-istumine. Mainisin seda juba eespool. Kordan seda, rõhutan veel kord: kõik otsemõtlevad inimesed ja asjamehed on just sellepärast aktiivsed, et nad on juhmid ja piiratud. Kuidas seda seletada? Väga lihtsalt: oma piiratuse tõttu peavad nad käegakatsutavamaid ja teiseseid põhjusi esmasteks ning jõuavad sel kombel teistest kergemini ja kiiremini veendumusele, et nende tegevusel on vankumatu aluspõhi; noh, sellega jäävad nad siis rahule, ja see on ju peamine."
