"Sürrealistid";
"Voldemar";
"Üks udune päev";
"Uljas Neitsi";
"Keiserlik kokk";
"Ingel, ingel, vii mind taeva".
Näidendi tegevus toimub kaasajal. Tegelased on eesti inimesed – kunstnikud, näitlejad, kirjanikud, ärimehed, poliitikud, kelnerid, kriitikud ja muud. Sõjast tagasitulnud kaks meest algatavad liikumise, et muuta kogu olemasolevat kultuurilist ja ühiskondlikku mustrit. Lootustandev algus kisub aga päris pööraseks. On kokkusaamisi ja lahkuminekuid, pettumusi ja säravat rõõmu. Isiklik elu ja avalik elu pööravad lootusetult sassi, millest sünnibki syrreaalne kude. Ja kogu lugu hakkab meenutama midagi tuttavat, midagi ammuolnut, mida enam ei mäleta. Mida siis?
Näidend põhineb autentsete sürrealistide elulugudel: Dali, Breton, Duschamp, Tzara, Bunuel jt. Alusmaterjaliga on vabalt ümber käidud. Enesele teadmata kujuneb meie kaasaegsete kangelaste elu äravahetamiseni sarnaseks juba olnud eludega. Aga kirg, soov ja lootus maailma paremini mõista ja seda paremaks muuta jääb. See ehk ongi kõige olulisem ja syrreaalsem.
"Voldemar"
Näidendi aluseks on legendaarse teatrijuhi, lavastaja, teatrikooli asutaja ning juhi Voldemar Panso (1920–1977) mälestused, artiklid, päevikud. Näidend sai kirjanduse aastapreemia draama valdkonnas (2007) ja Eesti teatri aastaauhinna parima algupärandi eest (2007).
Aastal 1955 Nõmme rongis, teel Kivimäelt Balti jaama: ühel pingil tukub plikaohtu Helmi, teisel vana maamees August, kolmandal räbaldunud sinelis 30aastane Lemmergas. Siseneb noor Voldemar Panso, ta sõidab oma lavastuse “Kuningal on külm” esietendusele. „Elagu elu!” – Voldemari lennukas fantaasia haarab kõik kaasa, nii et lühike sõit möödub reaalsuse ja kujutluse, tõsielu ja mängu hoos.
Mängitakse läbi kogu senine Voldemari elu – isa ja ema, tüdrukud ja armastatud, koolikaaslased ja õpetajad, näitlejad, muud eluteel ette tulijad. Mängitakse – või mäletatakse, unistatakse! – lugusid viinast, teatrist, armastusest, sõja jalust läände põgenemisest ja ometi siiajäämisest, Moskvast, haiglast, proovist, küüditamisest, koolist, jälle viinast, teatrist, armastusest…
"Üks udune päev"
Ühel uduküllasel suvepäeval helistab Salme Reegi uksekella Rops. Aga see on alles üllatuste algus...
Fantaasiapilt armastatud näitleja ja paljude kuuldemängude lavastaja Salme Reegi saatusest, kus teater ja elu, kujutlemad ja ajalugu sujuvalt põimumas.
Kuuldemänguna kuulatav SIIT.
Neli põlist naismereröövlit on „ootamatult“ vanaks jäänud. Tegelikult pole nad juba viimased 20 aastat merele saanud ning elavad üksikul saarel paguluses.
Kellele pärandada oma laev Uljas Neitsi, mis on vaenlaste silmade eest peidetud salajasse kohta? Kellele jätta võitluslipp? Kes kannab edasi saareelanike mereröövimise iidset traditsiooni?
Õnneks on naised suutnud saarele sattunud juhusliku merehädalise abiga hankida oma üritusele pärija. Viktooria on juba varsti juba 20-aastane neiuke, aga pole ta näinud ei tormi ega verd. Tema pea on täis igasuguseid lugusid Kreeka antiikmütoloogiast ning ta tahab meresõidu ning röövimise asemel minna hoopis ülikooli ajalugu õppima.
Möödunud sajandi viiekümnendad aastad stalinistlikus Eestis. Normaalne maailm on muutunud otsekui tsirkuseks ja paljud inimesed käituvad kui klounid. Aadu sõdib oma naisega ning kaotab parteipileti. Muia saab sardellide kugistamisest toidumürgituse. Vana kirjanik Eduard tahab kirjutada romaani kaevurite elust ning soovib selleks pääseda maa alla. Ning keset kogu seda hullumaja üritavad põlu alla pandud Tuglased jääda iseendaks ning säilitada oma kodus mälestust vanast heast maailmast. „Keiserlik kokk“ on Tuglase viimane novell. Keiserlik kokk – vana, kogenud ning lugupeetud – on ta mingis mõttes ka ise.
See on lugu sellest, et ka rasketel aegadel on võimalik jääda inimeseks.
"Ingel, ingel, vii mind taeva"
“Ingel, ingel, vii mind taeva,panen sulle kellad kaela.
Kellad kaela, kelgu taha…”
Üks 20-aastane neiu mõistetakse eluks ajaks vangi. Aastate pärast antakse talle amnestia ning ta pääseb tagasi vabadusse. Neliteist aastat on möödunud – ja just nendest aastatest kõnelebki näidend, tegelasteks noor naine ja tema vangivalvur.
Selline imelik lugu armastusest ja raasukesest õnnest.
Kas kõrgete ideaalide nimel tasub ohverdada omaenda väikene õnn?
Peeter: Sina ise – kas sina oled siis õnnelik?
Maria: Jaa.
Peeter: Ja sa ei kahetse kunagi, et neliteist aastat sinu elust on jäägitult kadunud? Kõige ilusamad aastad.
Maria: Muidugi kahetsen! Ja ma maksan selle eest kätte! Ja kui ma olen kätte maksnud, siis olengi ma õnnelik!
Lavastuse salvestust on võimalik vaadata SIIT.
