Kui politseiinspektor Glebsky valmistub veetma meeldivat õhtut ja rahulikku ööd üksildases mägihotellis, ei tea ta veel, et seda kirkasse valgusesse ja puutumatusse lumme uppunud võõrastemaja asustavad nii ekstravagantsed külalised. Veelgi enam, mõni neist käitub lausa kahtlaselt ja nende teeseldud reipuse taga näib peituvat painajalik hirm.
Tuberkuloosihaiget Hinckust võib mõista, kuid mis vaevab füüsik Simonet'd, soliidset härra ja proua Mosest ja mida jätab rääkimata hotelli peremees Alex? Pingest lausa kumisevas atmosfääris on mõrv ainult aja küsimus, kuid juurdluse käigus põrkub Glebsky reaalsusega, mis ei ole sellest maailmast. (teose põhjal tehtud filmi tutvustus)
Katkend 17. leheküljelt:
„See puudutab liha,“ ütles silmapilk Simonet. „Üks maiasmokk tellis restoranis filee...“
„Filee. Nii,“ lausus härra Moses heakskiitvalt, püüdes praadi ühe käega lahti lõigata. Tema teine käsi hoidis kruusi.
„Kelner võttis tellimise vastu, see härra aga jäi oma lemmikrooga oodates poodiumil tantsivaid näitsikuid vaatama...“
„Naljakas,“ ütles härra Moses. „Seni on väga naljakas. Soola on vähe. Olga, ulata soola. Noh, ja siis?“
Simonet lõi kõhklema.
„Pardon,“ ütles ta kahtlevalt, „mul tekkis äkki tõsine kartus...“
„Nii. Kartus,“ kordas härra Moses rahulolevalt. „Ja edasi?“
„See on kõik,“ ütles Simonet löödult ja nõjatus vastu seljatuge.
Moses jäi talle otsa vahtima.
„Kuidas kõik?“ küsis ta nördinult. „Kas talle toodi filee?“
„M-m... Tegelikult... Ei,“ vastas Simonet.
„See on jultumus,“ ütles Moses. „Oleks tulnud ülemkelner kutsuda.“ Ta lükkas taldriku jälestusega eemale. „Te rääkisite meile erakordselt ebameeldiva loo, Simonet.“
