Esimesena inglise teatris pöördus Marlowe suurte üldinimlike, kogu renessansiajastut erutavate teemade poole, peegeldades nii renessansi ülevaid püüdlusi kui ka sisemisi vastuolusid. Nii sai temast otsene eelkäija Shakespeare'ile.
Renessansiinimese jõulist ja mitmekülgset isiksust tõstis Marlowe esile juba näidendis "Tamerlan Suur", kus XIV sajandi Kesk-Aasia vallutaja Tamerlan (Timur) kehastab piiritut võimuiha ja usku oma jõusse. Tema ohjeldamatus edasitungis igasse ilmakaarde võib näha renessansiaegse maailmavallutusulma sümbolit.
Veelgi tähelepanuväärsem oli Marlowe' pöördumine Fausti-ainestiku poole näidendis "Doktor Faustuse traagiline lugu". Ta oli esimene uusaegne kirjanik, kes tõi Fausti-müüdi teatrilavale. Teos sai olulisimaks vahelüliks saksa rahvaraamatu ja Goethe suurteose vahel.
Saksa rahvaraamat mustkunstnikust ja võlurist doktor Faustist ilmus 1587. aastal. Üsna kohe tehti sellest inglise keelde tõlge, millega Marlowe võis tutvuda juba käsikirjas. Rahvaraamat jutustas tõestielanud isikust, mustkunstnikust ja maagist Johann Faustist (XVI saj 1. pool), kes oli oma hinge müünud kuradile ja pidi põrgus karistuse saama.
Marlowe võttis mõndagi üle rahvaraamatu süžeest (Fausti imeteod ja seiklused, nt tema maailmareis). Ent rahvaraamatu üsnagi ühekülgselt pahelise ja maistele naudingutele andunud tegelase asemel tõi Marlowe lavale vastuolulise uusaegse inimese. Tema doktor Faustuses on rõhutatud inimesele ürgomane teadmisteiha, soov maist maailma tundma õppida ja oma tahtele allutada. (Jüri Talveti õpikust "Maailmakirjandus I" 2001)
Selles kogumikus on tragöödiad "Tamerlan Suur" (I ja II osa), "Doktor Faustus" ja "Edward Teine".
