Hando Runnel "Üle Alpide. Aastatuhande lõpulaulud"

Ma ei mäleta enam täpselt, millal ja kuidas teadvustasin enesele Hando Runneli luule. Usun, et esmane teadmine ja mulje tekkis mingi laulu läbi. Tollal, 1970ndate aastate lõpul ja 1980ndate algul lauldi ju palju ja kõikjal: seltskondades ja ühiselamutes, kitarri saatel ja muidu, üksi ja ühiselt. Laulu abil säilitati mälu ja ajalugu, just nagu varasematel aegadel, mil kirjakunsti veel ei tuntud. Eriti hea meelega lauldigi seesuguseid laule, mida lugeda ei saanud, mille ilmumine oli takistatud. Lauldi palju ka sellepärast, et folkmuusika ehk holalaul oli parajasti moes.

Nii sisult kui kõlalt sobis Runneli luule sõnakunsti musikaalse vooluga nii hästi kokku, et viisistatud teksti- de jaoks leiutati koguni uudissõna runneldus. Laululisus oli Runneli luulele tunnuslik algusest saadik ja seda rõhutavad juba tema raamatute pealkirjad. /---/

On täiesti mõistetav, miks Runneli luule pooleldi keelatud oli. Riik, milles me elasime, valvas hoolikalt oma tõe järele. Runnel aga luuletas ehk luiskas mõlemaid sõnu on ju eesti keeles kasutatud ühes ja samas tähenduses-, ja tegi seda nii jõuliselt, et rahvas jäi uskuma! Runnel luuletas Eesti Vabariigist, mida polnud olemas ühelgi sunniviisil kehtestatud maakaardil. Tema luule paatos oli ikka suunatud olematuks kuulutatud riigi alal hoidmisele ja üles ehitamisele, olemasolevast etema maailma loomisele. Tulemuseks oli see, mida aastakümneid peaaegu võimatuks oli arvatud: luuletegu muutus tegelikkuseks järk-järgult oma riigi taastamise läbi. (Janika Kronbergi 1997. aastal kirjutatud järelsõnast)