Üksikisiku mälupiltide kaudu saab mõtestada sotsiaalajaloo hoovusi ja vastupidi. Annie Ernaux’ „Koht“ lõhub kui kirves avalikkuse kalki jääkihti.
Sirp 3. märts 2023
1950. aastate keskel Eesti Põllumajanduse Akadeemias õppides
käis mu vanaisa iga päev piimasaalis ning pistis pintslisse saiapätsi ja klaasi
piima. Ajad paranesid, valik laienes: „Siis ma võtsin endale makaronid ja
klaasi keefiri,“ meenutab vanaisa heldinult luksuslikke 1960. aastaid. Ükskord
sai ta poest paki makarone, valas need õliga kuumale pannile ja imestas, et
toit ei lähe pehmeks. Ilmselt teame kõik oma vanemate ja vanavanemate kohta
mõnd lõbusat lugu. Anekdootliku pealispinna all avaneb aga laiem mõõde:
isiklikud mälupildid kätkevad sotsiaalajaloolist tausta. Samamoodi saab
selgitada ühisteadvusse settinud, põlvkondi kandnud lugude abil kindlas ajas ja
ruumis asunud indiviidi käitumismustreid.
Prantsuse kirjanik Annie Ernaux käsitleb romaanis „Koht“ oma
1899. aastal sündinud isa kujunemislugu töölisest väikekaupmeheks, meenutades
ja mäle(s)tades tema sõnu, tegemisi ja tõekspidamisi. Ernaux käsitleb ühe
indiviidi (isa) kohta maailmas mitme rakursi alt: geograafiliselt ja ajaliselt
määratletuna, ühiskondliku positsiooni poolest ning suhetes lähedastega.
Lihtsad pildid on kõnekad nii ühe inimese elu kui ka ajaloolise mälu
vaatepunktist, Ernaux’ souvenir ehk mälestus isast on ühtlasi miljonite XX sajandi
esimesel poolel Prantsusmaal elanud inimeste ühine lugu.
Loe edasi...
