Annie Ernaux’ „Aastad“ on suurepärane romaan ühe naise elukaarest kiirelt muutuvas ühiskonnas. Ennekõike kõneleb see aga mälust, leppimisest oma mälestuste ja ajalikkusega ning hirmust unustamise ees.
Sirp 7. juuli 2023
Kui Annie Ernaux sai oktoobris 2022 Nobeli kirjandusauhinna, ei teadnud eesti lugeja temast kuigi palju. Kirjastus Tänapäev on seejärel kiiresti avaldanud kaks esimest tõlget: romaani „Koht“ Malle Talveti ja „Aastad“ Sirje Keevalliku vahendusel.Hea meel on Ernaux’ loomingu jõudmise üle eesti keelde. Kirjalik retseptsioon on seni üllatavalt napp: alternatiivmeedias leidub üks ebakompetentne sajatus, mis ei vääri viitamist, siin-seal kiidavad Ernaux’ teoseid blogijad. „Kohta“ on Sirbi veergudel käsitlenud Karola Karlson1 ning Ernaux’ loomingust tervikuna andnud ülevaate Triinu Tamm2. Lugejad on siiski Ernaux’ teosed üles leidnud ja raamatukogudes püsib Ernaux’ esimestele eestindustele järjekord. Soomes, muide, oli „Aastad“ eelmise aasta laenatuim aimeteos.
2008. aastal ilmunud „Aastad“ ongi ehk Ernaux’ rahvusvaheliselt tuntuim teos. Teose ilmumise ajal oli autor 67aastane. Tamme sõnadega: Ernaux „võtab alguspunktiks oma sünnihetke ja hakkab siis mälestuskilde pidi, saades tuge vanadest fotodest ja oma päevikutest, liikuma tänapäeva poole, visandades panoraami Prantsusmaa ühiskonnast sellel perioodil“, s.t 1940. aastast kuni 2000. aastate alguseni.
