Carl Robert Jakobson kirjutas Eesti Postimehes 19. juulil 1867. aastal Koidula anomüümselt ilmunud luulekogu kohta sellise tutvustuse:
"Imelik suvi on meil tänavu. Lehekuu tõi lund, jaanipäev käo kukkumist ja ööbikulaulu. Ei ole veel nädal möödas, kui nende laulikute viisid Pühajärve kaldal mu meelt rõõmustasid ja ma hüüdsin: jumalaga selleks aastaks! Aga vaata, Emajõe kaldal kostis mulle uuesti ööbikulaulu vastu, mis nii vägevasti mu südamesse tungis, et sellest ka teistele pean jutustama. Üks väike uus raamat "Emajõe ööbik" puutus siin mu kätte ja selle ööbiku viisidest tahan sulle, sõber, täna rääkida.
Viimastel aastatel on meid mitmed lauljad ja laulikud oma annetega katsumas käinud. Mõne laulud on muist suure rõõmuga vastu võetud, suuremalt jaolt aga pidime ütlema: kahju, et sandi salmikutega saapaid ei või tallutada, seal oleksid nemad oma õige koha peal!
Seda suurem on sellepärtast meie rõõm, kui meile sellelsuguse inetu kära vahel jälle mõned viisid vastu kõlavad - eesti viisid, eesti südame sügavusest välja keenud - kelle sees vägev lauluvaim õhkub.
Niisuguseid laulusid leiame aga "Emajõe ööbikus" paljugi, nõnda kui "Sind surmani", "Üht eesti laulu", "Mu isamaa, nad olid matnud", "Küll tahaks nad", "Mõtted Toomemäel" ja mitu muud. Ja kui su süda valjumini ei löö, su rind rutemini ei tuksu, siis ta seda millalgi ei tee.
Tõesti, toogu eestulev aeg, mis ta toob, kuulsaid lauljaid ja laulikuid - ülemal nimetatud laulud saavad nende kõrval ikka kõlama ja elama kuni eesti keel elab.
Aga kes on see "Emajõe ööbik"? Alandlik eesti linnuke, kelle järele sa ei tohi otsida; sest kui ööbiku vaiksesse laulumetsa tungitakse, sealt tema laulu enam välja ei kosta. Olgu sul ta lauluhäälest küll. Ööbiku laulu kuuldes ei püüta ju tema sulgi näham muidu jääb vait."
Raamatu digiteeritud esmatrükki aastast 1870 on võimalik tasuta lugeda eesti kultuuriloolisest veebist KREUTZWALDI SAJAND.
