See raamat on kirjutatud tema pikas pealkirjas osutatud aastatel. Kohe käsikirja valmides (1972) andsin selle „Eesti Raamatule", kuid mõni aeg hiljem, pärast viljatuid läbirääkimisi, võtsin tagasi. Oli selge, et täielikul, terviklikul ja moonutamata kujul seda välja anda ei saadud, kui ehk soovitigi. Niisiis sai selle käsikirja saatus - kui kasutada nii pateetilist sõna - veel üheks illustratsiooniks temas peegelduvale atmosfäärile ja põhjenduseks ning kinnituseks seal kajastuvatele meeleoludele.
1985. aastal nõustusin, küll üsna pika hambaga, ja kohati moonutatud käsikirja ositise avaldamisega oma luuletuskogude „Ajapinde ajab" ja „Oo et sädemeid kiljuks mu hing" koosseisus. Kahvatuks ja veidi väljakistud lepituseks sai siin asjaolu, et tegemist on niikuinii valikkogudega, milles ka suurem jagu mu teisi varasemaid raamatuid pole esitatud terviklikult. Tõhusam hingeline kompensatsioon järeleandlikkuse häbile tõusis aga süvenevast aimusest, et peatselt osutub võimalikuks moonutused korrigeerida.
Muide pakkusid viimased omajagu lõbugi. Toon ainult ühe näite. Luuletusse „Värisevate haabade all" paari kohta vahele torgatud sõna mõnikord, mis pidi leevendama teksti just nagu liigset kategoorilisust, tõi selle asemel sisse hoopis mingi ilkuva sarkasmi noodi ja ajas asja tegelikult hullemaks. Olgu siis nii, kui just soovitakse! (autori 1989. aasta väljaande järelsõnast)
