Henrik Visnapuu "Mu ahastus ja armastus"

20. sajandi esimese poole eesti luule ei ole kujutletav Visnapuuta, nagu see veel vähem oleks kujutletav ilma Suitsu või Underita. Mõistagi pole Visnapuu tähendus ta loomingu mahus, kuigi ka see on tähelepandav ja ületab tunduvalt eesti lüüriku keskmise viljakuse. 

Ta avara diapasooniga, kontrastideküllane ja selgelt mehelik armastuslüürika on oluliselt rikastanud eesti luulet. Kirjanikuna, kellele ta rahvas ja kodumaa oli jätkuvalt loomingu tähtsamaid lähtekohti, on ta andnud silmapaistva ja jõulise panuse meie isamaaluulesse. Ta metafüüsiline, tundeliselt pingul otsingutekirg enesetunnetuslikus ja inimese eksistentsiaalseid probleeme käsitlevas lüürikas on omapärasemaid. Omaette tänuväärseks uurimisaineks võiks olla Visnapuu poeetiline stiil ja keel, selle rikkus, mitmekihilisus ja kõlavus.

Kogu sisaldab luuletusi kogudes
"Amores" (1917),
"Jumalaga, Ene!" (1918),
"Talihari" (1920),
"Hõbedased kuljused" (1920),

"Käoorvik" (1920),
"Ränikivi" (1925),
"Maarjamaa laulud" (1927),
"Puuslikud" (1929),
"Tuulesõel" (1931),
"Päike ja jõgi" (1932),
"Üle kodumäe" (1934),
"Põhjavalgus" (1938),
"Tuule-ema" (1942),
"Esivanemate hauad" (1946),
"Periheel. Ingi raamat" (1947),
"Mare Balticum" (1948),
"Linnutee. Rännuraamat" (1950)