„Jumalaema kirik Pariisis“,
üks romantismi tippteoseid, on lugu ilu, headuse ja puhtuse võrdkujust
Esmeraldast, tänavatantsijatarist, kelle ümber keerleb nelja mehe
saatus. Hädavaresest poeet ja filosoof Gringoire võlgneb talle elu,
keigarist kapten Phoebus võidab ta südame, vaimuliku dom Frollo
väärastunud kirg aga saadab ta surma. Quasimodo, Jumalaema kiriku
küürakas kellalööja, on ainus, kes armastab Esmeraldat
ennastohverdavalt. Samas on see lugu Pariisi põhjakihtide, Imede Õue
asukate ustavusest ja vaprusest, kuningas Louis XI väiklusest ja
julmusest ning – sugugi mitte viimases järjekorras – Jumalaema kirikust
ja keskaegsest Pariisist.
Lõik 17. leheküljelt: "Kui meil, 1830-nda aasta inimestel, oleks võimalik olnud mõttes seguneda nende viieteistkümnenda sajandi pariislastega ja koos kõigi nende rühkijate, rüselejate ja tõugatutega sisse tungida määratusse Palee saali, mis nüüd, 6. jaanuaril 1482, nii kitsaks oli jäänud, siis ei puuduks sel vaatepildil oma huvi ja veetlus ning meie ümber oleks nii palju muistseid asju, et nad paistaksid meile täitsa uutena.
Kui lugejal midagi selle vastu pole, siis katsuksime edasi anda muljet, mida me ühes temaga saaksime, kui me sisse astuksime selle suursaali uksest ja oleksime järsku keset seda pikkades vammustes, vattides ja vestides rahvahulka."
