Borgese looming ei ole küll poliitiline fiktsioon, kuid näib kandvat antifašistlikku loori.
Sirp 8. detsember 2023
Jorge Luis Borges oli üks omanäolisemaid XX sajandi kirjanikke. Õigustatult seostatakse temaga selliseid märksõnu nagu mälu ja unenäolisus, maagiline realism ja sümbolism, labürindid ja peeglid, kabalistika ja kõiksus. Borgese „Liivaraamat. Shakespeare’i mälu“ (tlk Kai Aareleid) uustrüki varjus kulutan mõned read sellele osale Borgese loomingust, mida pahatihti temaga ei seostata – poliitikale ja poliitilisusele. /---/
„Liivaraamatus“ leiduvast „Väsinud mehe utoopiast“ võib leida vihjeid teemale, mis näis autorile juba varasemas loomingus huvi pakkuvat. „See on krematoorium,“ ütles keegi. „Seal sees on surmakamber. Räägitakse, et selle leiutas üks filantroop, kelle nimi oli vist Adolf Hitler.“ Fašism, natsism ning totalitarism oma ühes, teises või kolmandas väärastuses on teemad, mille peale kulutab Borges 1930.–1940. aastatel palju tinti. Kuid Borgese poliitiline biograafia algab varem, see algab pärast Esimest maailmasõda, kui hilises teismeeas Georgie – nagu teda tollal kutsuti – kirjutab patsifistlikult meelestatud luulet koos teiste ekspressionistidega, kellega moodustatud „poeetide vennaskonnaga“ noor Borges end hingeliselt seob.
