Franz Kafka (1883–1924) sündis Prahas kaupmehe pojana. Ta lõpetas Praha saksa gümnaasiumi ja Praha ülikooli õigusteaduskonna ning töötaski juura alal mitmes kindlustusseltsis. 1917. aastal diagnoositi tal tuberkuloos, millesse ta ka suri. Eluajal ilmus temalt vaid üksikuid novelle ja esseid, laiemalt tuntumaks sai ta alles pärast surma, kui tema sõber Max Brod avaldas ta teosed, mille Kafka ise oli käskinud hävitada.
Mis mõtet on prokurörile helistada, kui ma vahistatud olen, nagu te ütlete? Hea küll, ma siis ei helista." - "Aga miks mitte?" küsis inspektor ja näitas käega esiku poole, kus asus telefon, „palun, helistage ometi." - „Ei, ma ei taha enam," ütles K. ja läks akna juurde. Vastasmaja seltskond oli ikka veel aknal, ja ainult see, et K. nüüd akna alla astus, näis nende vaatlemisrahu pisut segavat. Vanakesed tahtsid tõusta, aga mees nende selja taga rahustas neid. „Ja need pealtvaatajad ka veel," hüüdis K. väga valjusti ins- pektorile ja näitas nimetissõrmega akna poole. „Käige minema!" hüüdis ta siis aknast välja. Kõik kolm taandusidki kohe paar sammu, mõlemad vanakesed pugesid koguni mehe selja taha, kes neid oma turske kerega varjas, ja tema suu liikumisest võis näha, et ta neile midagi ütles, mida polnud suure vahemaa tõttu kuulda. Päriselt nad siiski ei lahkunud, vaid jäid nähtavasti ootama, millal nad võiksid jälle märkamatult aknale läheneda. „Pealetükkivad, jultunud inimesed!" ütles K. toa keskele tagasi pöördudes. Inspektor paistis samal arvamusel olevat, nagu K. vilksamisi tema näost välja luges. Aga võis ka olla, et inspektor teda üldse ei kuulnud, sest ta oli käe lauale pannud ja näis oma sõrmede pikkust võrdlevat. (katkaend 17. leheküljelt)
