Selles raamatus on põhirõhk eesti pärimuslikel märkidel ja sümbolitel, kuid vajaduse korral on nende tõlgendused asetatud laiemasse kultuurilisse konteksti, sest vaid harva eksisteerivad ühe kultuuri sümbolid muust maailmast täiesti eraldiseisvana. Ent teisalt annab iga kultuurilis-pärimuslik aegruum ometi antud piirkonna ideedele oma ainulaadsed nüansid, seega on eesti pärimuslikud sümbolid ilmekad teabekandjad just siinse usundi ja kultuuri taustal.
Raamatu eesmärk ongi eesti pärimuskultuuri tähenduskeele tutvustamine ja sellega seotud sisu ja funktsioonide kirjeldamine. Näitetekstid on valdavalt kogutud 100–150 aastat tagasi, kuid kirjeldatud märksõnade tähendus ulatub ajaloos palju kaugemale.
Reet Hiiemäe on folklorist ja usunditeadlane, kelle huvikeskmes on uskumuste psühholoogiline aspekt, rahvapärimuses avalduvad kaitseviisid ning hirmude ja traumadega toimetulek.
AEVASTAMINE. Aevastamist on usundilises mõtlemises tajutud teatava märgilise kommunikatsioonivormina. Seda on nii eesti usundis kui laiemalt Euroopas peetud ennustuslikuks, isegi jumala sõnumiks, kuid mõne keskajast dokumenteeritud tõlgenduse järgi ka märgiks, et inimese hing tahab kehast lahkuda. Muu hulgas on arvatud, et aevastamine avab inimese välismõjudele, nõrgestab inimest või viitab tema peatsele haigestumisele. Paljudel rahvastel on koguni uskumus, et aevastamise ajal lendab aevastajal nina kaudu deemon kehast välja, võimalik, et seda arusaama on toetanud aevastava inimesega kokkupuutunud inimeste haigestumise täheldamine. Eesti pärimuseski on peetud aevastamist sageli haigusohu märgiks, kuid mõningate usunditekstide järgi viitas see, vastupidi, hoopis haige inimese tervenemisele. (katkend 17. leheküljelt)
