Kolm
aastat hiljem jõudis Krümmeri kutsel Võrru noor õpetaja Heinrich
Eisenschmidt (1810–1864). Raamatus kirjeldab ta vestelises laadis seda, kuidas algas
tema koolmeistritee ja keda ta sellel kohtas.
Saatesõna lisab pisut tausta nii autori kui ka kooli kohta.
Kuigi Genge, nüüdseks juba samuti lahkunud muusikaõpetaja, kooliellu nii vahetult ei sekkunud kui eelmainitud, kuna elas väljaspool õppeasutust, pühendan meelsasti tema mälestusele mõned read. Olen veendunud, et Genge oli tubli muusikaõpetaja, andunud ja järje- kindel. Oma tõsise ja kaalutleva hoiakuga andis ta olulise panuse sellele heale vaimule, mis õppeasutust hingestas. Mortimer, kes Genget oskustes ja teadmistes kaugelt ületas, rääkis sageli, et tema ei suudaks muusikaõpetajana iialgi nii palju saavutada kui Genge, kelle energia ja kannatlikkus olid tõepoolest imestusväärsed. Ehk on tema innukuse ja püsivuse suurim tõestus see, et ta ainult õppeasutuse jõududega tõi ettekandele Haydni „Aastaajad", asjatundjate hinnangul suurepäraselt. Muidugi poleks see ilma Mortimeri abita võimalik olnud, aga peamine töö oli siiski Genge kanda. (lõik 17. legeküljelt)
