Emily on valgete puumajade linn keset ristiku- ja kaerapõlde. Neljakandilistel majadel on viilkatused, sinised aknaluugid, mis õhtu lähenedes suletakse, ja korstnad, millest vupsab vahel alla mõni lind ja lendab siis meeletult, tiivad tahma täis, läbi kõigi tubade. Selle asemel et lindu minema ajada, võtab pererahvas ta oma seltsi, et tema laulu õppida.
Linnas on kümme korda rohkem aedu kui kirikuid, kus ei käi ainsatki hingelist. Nende vaikses varjus kasvavad kellukad ja seened. Elanikud suhtlevad märkide abil, kuid et igaüks kasutab omaenda leiutisi, ei mõista nad üldse, mida teine öelda tahab, ja eelistavad enamasti üksteist vältida.
Talvel on Emily kaetud lumevaibaga ja nutikad tihased tulevad sellele oma peenikeste jalgadega valgeid luuletusi kirjutama.
